Minu (Heili) lapseea unistus OMA koerast täitus 1986. a. kevadel. See oli RINGO », kelle ema oli kollane dogi ja isa teadmata, kuid arvatavasti mõni suurem terjer. Ringo oli tõeline “musterkoer”: rahulik, vaikne ja kuulekas.
Sügisel, veel enne tema pooleaastaseks saamist, läksime “koerte kooli”, kus temast sai kiiresti “klassi priimus”. Paraku haigestus Ringo septembri keskel parvosse ja suri kolm päeva hiljem.
Ringo tõttu tahtisn endale dogi. Kodus tegin põhjaliku desinfitseerimise, panin end klubis (tiigrivärvi) dogi järjekorda ning lugesin innukalt kuulutuste lehte. Kuni 1987. a. algul nägin kuulutust: “Müüa 9-kuune must isane dogi.” Kihutasin kohale ja pikemalt mõtlemata oli “kaup koos” ning järgmisel päeval tõin omale LORDI (vt pilt inglisekeelse osa juures)
Lord oli sõna otseses mõttes minu koer, ta oli minusse väga kiindunud ja üsna armukade teiste peale. Lord viis mind tõukoerte maailma, hakkasin huvituma dogidest ja nende ajaloost, koguma materjale dogide kohta. Lordiga käisime ka näitusel, kust saime diplomi ja medali; paraku jäi ka Lordi eluküünal lühikeseks — ta suri 1989. a. suvel 3-aastasena südamerabandusse.
Elu ilma koerata tundus väga tühi, kuid olud ei lubanud kohe uut koera võtta. Kuni jälle saatuse sõrm vahele segas: Moskvast oli toodud kollane dogikutsikas, kelle tahtjad olid aga ümber mõelnud ning kutsikas oli “ripakil”. Armusin kohe sellesse mustanäolisse “tibusse” ja viisin ta kaasa. Daimler de Margot’st sai tavaelus LARRY », leebe ja kannatlik dogi, kes iial kuhugi ei kiirustanud. Larryl oli neli pesakonda, kaks tema lastest esimesest pesakonnast tulid tšempioniks:Fanny ja Fiamma. Viimane on kasvanduse Mu Lootus alusemane ja tema järglasi võib tänini ringi liikumas näha. Larry oli minu esimene koer, kes elas “normaalse” eluea – 10,5 aastat.
Larry kõrvale tuli 4 aastat hiljem veel teinegi dogi. Nimelt kinkis kuulus Rootsi dogikasvataja Monica Stavenborn Eestisse kaks isast dogikutsikat ja minule sai merle laikudega Kingsize Destination Estonia, tavaelus TESSU (või Desti, vt pilt inglisekeelse osa juures), täiesti süüdimatu vennike, Larry semu ja kirstunael. Tessul oli Eestis üks pesakond Karmen-Naliga, kus oli 3 arlekiinkutsikat, kaks neist “tegid” ilma. Emane – Kerri-Karolain-Allegria oli esimene Eestis sündinud Int Ch dogi ja kasvanduse Sorbus Intermedia alusemane. Teine – Kerri-Karolain-Arguto oli samuti Est Ch. Mõlema järglased on tänini Eesti tippdogide hulgas. Tessu elas peaaegu 10 aastaseks ja siis tuli olude sunnil pea aasstane paus.
Olin juba omale dogi välja vaadanud, aga pidev ringiliikumine tekitas küsimiuse, kas dogi on ikka see kõige õigem koer “rännukaaslaseks”. Minu hea sõber Livia, keda tundsin dogipäevist, arvas, et kuldne retriiver oleks mulle sobivam ja ma võtsin teda kuulda. Majja tuli CARLO, mina andsin uuele tõule sõrme ja see võttis terve käe ja südame takkapihta.
